Sunday, 7 April 2013

Tore kohtuda taas

Olen suhteliselt kehv blogipidaja ja unustanud selle väga kauaks unarusse, kuid nüüd mõtlesin ,et võiks midagi kirjutada.



Aeg kaob justkui tolmurull tolmuimejasse, kuid ise temaga sammu pidades jõuab siiski midagi ära teha.


Selle aasta algusest alustasin Tohisoo koolituskeskuses oma keraamika eriala lõputööd. Mis sealt välja tuleb eks see selgub lõpilkult siis, kui ta valmis on. Ärge siis imestage, kui juhtute mind esmaspäeva õhtuti nägema ,et mu juustes  savi või riided kipsi tolmused.
Kui töö valmis saan, postitan pilte ka praegu naudin, aga töö protsessi.

Lisaks sellele käin näiteringis jälle, kus ( saladuskatte all võin öelda) valmis saamise korral võib näha mind päris vastandlikes rollides.

Kõige suuremat põnevust tunnen kahe nö. projekti suhtes. Üks nendest on Kohila Noortevolikogu, mida toredate inimestega püüan arendada ning teiseks mu uurimistöö.

Uurimistöö teemaks valisin siis aktiivsus- ja tähelepanuhäire (tuntud kui ka hüperaktiivsus). Teema valisin ise ning ei kahtse seda, sest see kogemus ja tulemused, mida ma olen saanud on väga mõtlema panevad. Jah on momente, kus kohe üldse ei viitsi kirjutada, teooriat vms, kuid samas kui miski oleks liiga kerge poleks põhjust pingutada. Kui töö valmis saan kirjutan pikemalt ja võib olla postitan selle isegi interneti üles. Mitte sellepärast ,et mu töö nii paganama hea oleks, vaid soovin, et teised näeks, kas või eemalt seda, mis probleemide ja tähelepanekutega mina kokku puutusin.

Vahepeal tuli loomingu tuju peale kirjutasin siis sellised asjad:
Ajas elades

On hetk, kui kastepärl su peos                   
ta põleb sinu soojuses ja kaob.
Ta kunagi ei kordu enam eal,
vaid maha jätab mineviku read

Me teod vaid mälestustes elavad.
Ei tehtud vigu parandada saa
neist õppida, vaid saad, kui tahad
ning jätta käidud teele maha.

Käes aeg on nüüd heita pilk tagasi,
et näha mis saanud kõigest sellest,
et ajaratas poleks tühja keerelnud,
et pimesilmi poleks kõndind mööda elust

Hetk kõik võib anda ning röövida
ta tantsitab sind igaviku merel.
Pead hoidma kinni laineharjadest,
et näha seda, mis praegu tõeline

Käes aeg on nüüd heita pilk tagasi,
et näha mis saanud kõigest sellest,
et ajaratas poleks tühja keerelnud,
et pimesilmi poleks kõndind mööda elust

Maailm algab meie endi seest
sealt leiad kõige vastused
ei hetk sind muuta saagi siis,
kui teada oma hinge viis.
 Ning see..
Kui sa vaid teaks kuhu on jäänd,
süütus ja ilu, mis põrmuks on saand.
Must silmameik katab su silmad,
varjab su näo ja peidab su hinge.
Lapsepõlv nüüdseks murtud on maha
seisad sa siin ja samakast paha.
Pole veel elu piisavalt õpetand sind
näed välja kui tormist räsitud lind
Miks tahtsid saada suureks nii ruttu,
elu ei olnud veel alustanud (su) juttu.
Millal sa kaotasid selle, mis siiras
Kes küll su noort elu nii vara piiras.


Miks ei võiks sa olla see,
kes naudib noorust alles veel.
Kuhu lennata vaja nii vara on sul,
võta aega ja naudi seda, mis on.


Mänguautost on saanud porine bemar,
maanteel suitsetad kummi, et põgeneda.
Veres trummeldab vaid paar promilli
Enam ei korja sa memmega lilli.
Lämmatav suits voolab su sees
hing on kinni ja vähk ootab ees.
Ei ole sa piisavalt elu veel näind
oled vaid poiss, kes alla on käind.
Mis küll sind ruttama sundis nii
Lõhkama elu kui oleks see miin.


Lõpetaks selle postituse ühe vana laulu reaga. Ei me ette tea, mis elu meil tuuua võib, kuid see, mis peab tuleb kindlalt kõik!:)
Päikest:)